Ma ei tea isegi, kas see järgnev jutt kõlbab huumori alla või mitte, aga igatahes on väga hea Vikeraadios eetris olnud Rain Kooli kommentaar.
Meediakommentaar: Mida ühist on Delfi kommentaatoril ja Edgar Savisaarel?Vikerraadio eetris 5. juulil 2010
Juba vana hea Murphy ütles, et lollikindlaid asju pole olemas, sest lollid olla haruldaselt leidlikud. Mina olen kindel, et vana hea Murphy ei töötanud üheski toimetuses. Kui ta oleks seda teinud, teadnuks ta, et hullud on palju palju leidlikumad.
Kõige hullem nende juures on, et nad ise ei tea, et nad hullud on - ning peavad seda, et sa isiklikult nendele end või oma aega pühendaksid, oma võõrandamatuks õiguseks - nagu ka seda, et nende surematuid mõtteid kärpimata kujul sinu poolt esindatavas kanalis avaldatakse.
Mõned, intelligentsemad neist, on lugenud isegi põhiseadust ning ÜRO inimõiguste deklaratsiooni - tõsi, nad loevad neid nagu kurat Piiblit ehk siis enda jaoks sobivad kohad välja otsides ja täiesti pea peale pöörates.
Nii nad ilmutavadki end väriseva häälena sinu telefonis või kümnete klaaskirjade kaupa sinu elektroonilises postkastis ning tsiteerivad põhiseaduse paragrahvi 45, mis ütleb, et sul on õigus kõiki oma meeleliigutusi vabalt igas vormis avaldada ja et tsensuuri ei ole.
Seleta siis sellisele, et kui sa kommentaariumis kellegi mõnda sisseulatuvasse kehaosasse saadad või teda mõne väljaulatuva kehaosaga võrdled (aga millegipärast on paljudel hulludel vaja seda teha isegi asjalike kommentaaride sissejuhatuseks), siis see ei ole hea mõte, sõnavabadusest rääkimata. Nagu ei ole hea mõte ka kõigi maailma religioonide, rahavoogude, poliitiliste vandenõude, salaseltslaste ja enda varba vahelt leiduva prahi kokkusidumine ühte, Tallinnast Tartusse ning tagasi ulatuvasse lugejakirja. Eriti ei ole see hea mõte, kui selle tegemiseks puudub stiilitunnetus.
Hull reageerib sinu sõnadele klassikaliselt, kasutades enesehaletsust, meelitusi ja ähvardusi seguna, mille keemiline valem vaheldub pidevalt, vastavalt nädalapäevale, kuu ja tähtede seisule ning veel mingitele teguritele, mida ainult hullud ise teavad. Kui nemadki. Hull ütleb, et tema õigusi on piiratud, teda ahistatakse ning kuna tal on veebiajal käest võetud võimalus ähvardada kunagise mõjutusvahendi - tellimuse lõpetamisega - siis ähvardab ta sind hoopis võimalusega, et ta viib oma surematu loomingu mõnda teise portaali ning jätab sinu oma seega ilma ahh nii väärtuslikest klikkidest.
Teinekord ta võib-olla korraks teebki seda - lihtsalt selleks, et mõnda aega hiljem taas tagasi tulla ning sama jutuga otsast alustada.
Eriti hull lugu on aga see, et hullud pole väikeses Eesti riigis sugugi üksi. Nüüd jõuamegi tänase mõteluse tingliku pealkirja juurde, mis oleks "Mida ühist on Edgar Savisaarel ning Delfi kommentaatoril?" Või no miks Delfi, miks mitte ka Postimehe ja Õhtulehe kommentaatoril?
Päevalehe kommentaatorid jätaksin siinkohal mängust välja, võttes arvesse, et sõbrad Narva maanteel panid oma kommentaariumile id-kaardi-põhise tuvastusnõudega ise pommi alla ning kui vaadata nende külastatavuse statistika dramaatilist langust, siis sugugi mitte vähese lõhkejõuga pommi. Ma ei ütle siinkohal veel, kas see oli hea või halb lahendus, sest maailma ajalugu tunneb küll neid kordi, mil pommiplahvatusest puhtaks pühitud pinnal on hakanud võrsuma midagi uut ja ilusat. Ootame ära.
Niisiis, mida ühist on keskmisel Eesti veebikommentaariumis liikuval hullul ja Edgar Savisaarel? Või no miks ainult Edgar Savisaarel, miks mitte ka Priit Toobalil, Priit Kutseril, Siret Kotkal ja kõigil neil liiga väheste eeldustega, liiga vara ja liiga kõrgele upitatud kestadel, nendel ojadel ja ojakestel, keda mööda Keskerakond oma ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni * sisaldavat moosi ülevalt künka otsast alla lõpptarbijateni laseb voolata?
Ärge saage minust valesti aru, ma olen väga kaugel sellest, et Edgar Savisaart hulluks, veel vähem lolliks nimetada. Vastupidi, Savisaare puhul on tegemist ühe säravaima poliitstrateegiga Eestis läbi aegade. Kui miski tema puhul soovida jätab, siis ainult taktikalised oskused.
Kuid vaadake, Eesti veebikommentaariumites möllavatel hulludel ning Edgar Savisaarel ning tema jüngritel ON üks ühine omadus. Nad süüdistavad väsimatult Eesti ajakirjandust enda ahistamises.
Tihti ei möödu päevagi ning nädalat ei möödu kohe mitte kunagi, ilma et me kuuleksime kas Suurt Juhti ennast või siis mõnd tema jüngrit kurtmas, kuidas ajakirjandus neile liiga teeb. Keskerakonna peakontoris Toom-Rüütli tänaval on aretatud Eesti ajakirjanduse kohta koguni eraldi mõiste - "õukonnameedia" - mille eesmärgiks on osutada, et kogu ajakirjandus lähtub meie riigis valitsuse huvidest ning et löögile saavad ainult valitsust toetavad arvamusavaldused. Kusjuures ma pole päris hästi aru saanud, kas Keskerakond tunnistab selle kodukootud mõistega fakti, et see ei tõuse kunagi ise valitsusse või kavatseb see pärast Stenbocki majja asumist endale ebamugava ajakirjanduse pööblimeediaks ümber ristida.
Olen kuulanud seda hala nüüdseks juba nii kaua, et ma oskaksin stiili poolest juba puhtaverelise keskerakondliku kõne või blogisissekande kirjutada. Pole siis mingi ime, et see mõnedel kuumadel suvepäevadel hakkab närvidele käima ning tekitab soovi Keskerakonnale peeglit näidata.
Kogu teie loogikas on üks lihtne viga. Olge hea ja vaadake, kus suurem osa teie arvamusavaldustest, kaasa arvatud kurtmine meediaahistmise teemal, seni ilmunud on. Mitte Kesknädalas, mitte Tallinna televisioonis, mitte erakonna kodulehel, isegi mitte Edgar Savisaare blogis - vähemalt mitte ainult. Ikka sellessamas kaldu ja õukondlikus meedias, mille kalde ja õukondlikkusega ei lähe aga kuidagi kokku tõsiasi, et see Keskerakonnale pidevalt sõna annab.
Tegelikult on sõnavabadusega nii, et põhiseaduse paragrahv 45 ei sätesta, et erakapitalil põhinev ajakirjandus peaks pakkuma piiramatul hulgal vaba pinda kõiksugude hullude ning kõiksuguste poliitiliste jõudude seisukohavõttudeks. Selle paragrahvi idee on, et igaüks võib oma seisukohti oma vahenditega väljendada.
Nii et iga mõte, mis selles vildakaks nimetatud pressis ilmub, on tegelikult juba ekstra. Paraku tundub mulle, et seda ei rutta tunnistama kumbki - ei ülileidlikud hullud ega ristiheina märgi alla kogunenud erakond.
http://rainkooli.blogspot.com/2010/07/m ... delfi.html
. Nüüd sain teada, et Credential Manager on Mandaadihaldur.
